Mälukaotus, surm, Mälumäng.

Ärgates hommikul, leidsin end oma voodist, kuidas ma sinna sain, seda teab ainult Ballantines Scoth Whisky. Niisiis, üritades ennast püsti ajada, andis ennast tunda pärmiseente väljaheidete järelmõju, tugevalt. Loivates kööki ja süües mõnusalt rasvaseid võileibu, meenus mulle üks naljaks seik eilsest....
Naastes Raplast, hakkasin bussipeatuse lähenedes püsti tõusma ja toetasin käe istmetoe peale....
Vähemalt nii ma arvasin.... tegelikult oli see hoopis ühe vanamemme pea...
Ma pole kunagi nii üllatunud olnud, ma arvan et tema kah.
Veetes lõuna arvuti taga, märkasin et võiks ahju küdema panna.
Mõeldud-tehtud, ahi küdes mina istusin arvuti taga.
1h hiljem, kui mu ema poleks koju tulnud, oleks ma juba surnud olnud.
Siibri unustasin lahti teha, terve tuba oli vingu ja tossu täis.
Asi on nii et kui ma olen arvuti taga , või loen midagi põnevat muutun ma täiesti a-kontaktseks.
Imelik oli küll et pilt hakkas eest ära minema, aga ma mõtlesin et see pärmiseente väljaheidete süü.
Kas ma olen hirmunud, ei... kõik surevad kunagi... elu on üldse üleväärtustatud.
Aga kuradi põnev, nii et sellest tasub kinni hoida.

Täna õhtul oli ka igakuine Purku mälumäng, viis minutit enne algust selgus et ma olen üksinda.... sigh
keegi ei viitsinud tulla... on sead :/ Õnneks sai Tamberg poole pealt tulla.

Põnev oli, kaotasime nagu alati... aga mida sa ootad kahelt post teenekalt keskealiste vastu, kel vanust poole rohkem.

Cheers!